Kas on võimalik ikka inimesi motiveerida kui neil endil sisemist põlemist ei ole

Täna lõunalauas tekkis mul tore mõttevahetus hea kolleegiga, et mis on täna päevapoliitikas meil laual. Kas inimene või inimese ümber toimuv? Et äkki oleme asjade maailmas üle tähtsustanud süsteemid, asjad ja jätnud inimese unarusse pigistades neilt viimase hingetõmbe välja.
Ja nii tuli meil kõne alla ka motivatsioon. Minu vestluspartner arvas, et kui me võimaldame inimesel oma esmavajadused ( söök jm) rahuldada, siis tal tekib suurem motivatsioon osaleda ja panustada ja olla aktiivne kodanik. Siinkohal  ma jäingi mõtisklema, et kas me ikka saame ühte moodi aru, mis on motivatsioon. Loomulikult, kui inimesel on "kõht täis" siis ta on rõõmsam ja rahulolevam aga ma pole väga kindel, et kas ta on ka hoolivam, osavõtllikum, rokem panustavam jne. Motivatsioon ehk sisemine sund on minu jaoks hoopis teise tähendusega. See on minu huvi, sisemine veendumus, usk millessegi mida ma teen ja see ei sõltu kuidagi minu majanduslikust olukorrast ja tuleneb hoopis teistest teguritest nagu lastetuba, perekond, väärtused, eeskuju jne. Ehki  me saame luua läbi riigitoimimise süsteemi  keskkonda, mis inimest julgustab ja toetab ja annab leiva lauale ja pakub sotsiaalset turvatunnet ei saa me indiviidile  anda kuidagi motivatsiooni tegutseda, kui seda sisemist alget tema enda sees kuidagi olemas ei ole. Ehk siin kehtib ütelus: ei saa santi sundida kõndima kui sant ise ei taha kõndida:-).

Olen nüüd ka liitunud blogijate maailmaga

Minu esimesed katsetused kasutada oma mõtete edastamiseks kirjasõna on päris arglikud. Nagu ütleb Eesti vanasõna siis julge hundi rind pidavat olema rasvane, kui ta just haavleid täis ei ole:-)